3.ülesanne

Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused

Eripedagoogika tänapäeva iseloomustavad muuhulgas kaks suundumust - ühiskondlik tendents integratsiooni, s.o. kõikide ühiskonnaliikmete kaasamise suunas ning teisalt tehnoloogiliste vahendite plahvatuslik kasv ja nende laialdane kasutuselevõtt. See on toonud eripedagoogide ja rehabilitatsioonispetsialistide töövaldkonda uue suuna - tugitehnoloogia (assistive technology), puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomiseks kasutatavad tehnilised lahendused. Ühelt poolt täiendab see eripedagoogide ja rehabili¬tatsioonispetsialistide käsutuses olevat arsenali, teisalt aga võimaldab paljudel senistel abivajajatel tulla toime kõrvalise abita - senistest hoolealustest saavad täiemõõdulised ühiskonnaliikmed. Puuetega inimeste, nendega tegelevate spetsialistide, ühiskonna ja tehnoloogia üks võimalikke suhtemudeleid on toodud alljärgneval joonisel. Eesti ühiskonna senine probleem ongi olnud toodud suhete väljakujunematus.
(K.Kikkas, EVIMÜ 3. loeng)
loetud:10.09 2010
Tegelikult ongi juba teinud. Keegi meist ei kujuta elu elektroonikata enam ettegi. Ka puuetega inimeste võimalused ja elukvaliteet on tänu elektroonilistele abivahenditele hoopis midagi muud, mis see oli veel paarkümmend või kümmegi aastat tagasi.

Mõelgem kasvõi kuulmisimplantaatidele, elektroonika abil juhitavatele invatõstukitele ja ratastoolidele või arvutiprogrammidele, mis vahendavad pimedatele kirjalikku teksti. Aga ikkagi ütlevad elektroonikud, et see kõik on alles algus.

„Näete, see on maailma esimene küborg, ehk kombintsioon elektroonikast ja inimesest,“ osutab Tehnikaülikooli teadur Rauno Gordon pildile, millel teadlane Inglismaalt demonstreerib omaenda ja arvutiekraanil oleva käe sünkroonset liikumist.

„Professor lasi käe sisse opereerida mikroskeemi, mis ühendati närvidega. Tulemuseks on see, et mikroskeem registreerib tema käe liikumise ja saadab vastavad signaalid arvutisse ning paneb nende abil täpselt samamoodi liikuma arvutiekraanil näha oleva virtuaalse käe.“

Aga inimest huvitab eelkõige ju vastupidine – kas õnnestuks arvuti abil liikuma panna halvatud jäsemeid. Kas elektrooniliste signaalide abil saaks „jätkata“ näiteks selja- ja kaelamurdude tagajärjel katkenud närvikiudusid?
„Tehnika teeb ilma“
 http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=
(loetud 10.09 2010)
Isiklikult arvan, infotehnoloogia areng on igati postiivne just erivajadustega inimestele. See on neil võimalus olla võrdne võrdsete seas. (Mõte telesaatest „Rääkimata lugu“, milles 15 aastat voodis liikumatu tüdruk nii ütles). Ta on lõpetanud 6 klassi, vaatab filme, kirjutab ja kuuleb muusikat ja seda kõike tänu arvutile. Teda ühendab see teistega. On veel üks näide mul ühest kunagisest oma rühma poisist. Igati elav, rõõmus ja avastamishimu täis nooruk. Lõpetas edukalt keskkooli, õppis geodeesiat, pidas juba oma pere plaane, kui ühel päeval sai talle saatuslikuks pea ees tundmatusse vette hüpe. Sellest päevast on ta liikumatu, kuid tänu õpitud oskustele tehnika valdkonnas ja tugevale sõpruskonnale on tal erialane töö. Tehnika aitab erivajadustega inimestel integreeruda tavaellu. On tarvis vaid kohandada seda vastavalt puudele ja muuta seda kättesaadavamaks.