Puue kui tabu:
Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:
• Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
• Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Üks eriti emotsionaalne väide, mida sageli kasutatakse, on puuetega laste sünni seostamine ema alkoholitarbimisega. Lapseootus ja joomine ei sobi kokku, see on päevselge ja sellele ei vaidle vastu üksi mõistusega inimene.Kuivõrd on aga puudega lapse sünnid ikkagi põhjustatud nimelt ema viinaveast? Eestis on ligi kaks tuhat ametike paberitega puudega last, lisaks veel mitu korda rohkem mitteametlikke, väiksemate puuetega või kroonilist haigust põdevat last. Kas need ongi siis joodikute lapsed, nagu tavatseti hurjutada vene ajal?
Kas puudega lapsed on joodikute lapsed?
http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=12&cid=404&cgid=
(loetud 29.08 2010)
Puue kui tervisehäire:
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.
(K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Eugeenika ehk tõutervishoid on liikumine, mis propageerib inimkonna genofondi parandamist.Eugeenika üheks rajajaks oli Francis Galton. Liikumine pidas vajalikuks ühiskonnale kasulikeks peetavate pärilike omaduste (andekus, töökus, kohusetunne) edasikandumise soodustamist ("positiivne eugeenika") ja kahjulikeks peetavate omaduste (pärilikud haigused, kuritegelikkus) edasikandumise takistamist ("negatiivne eugeenika"). Üheks eugeenika vormiks oli Saksamaal rakendatud rassihügieen.Eestis muutus eugeenika aktuaalseks 19. ja 20. sajandi vahetusel: arutati tõu üle ja leiti, et “tõug võib ainuüksi siis jõudsaste sigineda, kui ta terve on”. Tollased tegelased kartsid, et sellest tulenevalt eesti rahvas mandub ja sureb välja (ka praegu aktuaalne kartus). Eugeenikat pooldas mitu tuntud Eesti avaliku elu tegelast, näiteks Jaan Tõnisson rääkis eestlaste tõuraamatute sisseseadmisest nagu loomakasvatuseski ja avaldas pahameelt, et inimesed eneste keskel selliseid reegleid ei järgi nagu loomade aretamisel. Eugeenika pooldaja oli ka luuletaja Villem Grünthal-Ridala.
Eugeenika
http://et.wikipedia.org/wiki/Eugeenika#Kirjandus
(loetud 29.08 2010)
Puue kui ühiskonna probleem:
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne "ainult valgetele" süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas - sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega). (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Võrdsete võimaluste loomine
Võrdsete võimaluste loomine tähendab protsessi, mille kaudu erinevad ühiskonna- ja keskkonnasüsteemid, nagu teenused, talitused, informatsioon ja dokumentatsioon, tehakse kättesaadavaks kõigile, iseäranis puuetega inimestele. Võrdsete õiguste printsiibist tuleneb, et kõigi inimeste vajadused on võrsed tähtsusega, et need vajadused peavad olema ühiskonna planeerimise aluseks ja et kõiki ressursse tuleb kasutada selliselt, et kindlustada kõigi inimeste võrdsed osalemisvõimalused. Puuetega inimesed on ühiskonnaliikmed ja neil on õigus jääda oma kohalikku keskkonda. Nad peavad saama vajalikku abi ja toetust tavaliste hariduse-,tervishoiu-, tööhõive- ja sotsiaalteenuste raamides. Kui puuetega inimesed saavutavad võrdsed õigused, peavad neil olema ka võrdsed kohustused. Kui võrdsed õigused on saavutatud, tuleks ühiskonnal tõsta ootusi puuetega inimeste suhtes. Võrdsete võimaluste protsessi ühe osana tuleks puuetega inimesi abistada ka ühiskonnaliikme täisvastutuse kandmise omaksvõtmisel.
Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsioon
http://www.epikoda.ee/index.php?op=2&path=Invapoliitika%2FEesti+Vabariigi+Invapoliitika+%DCldkontseptsioon
(loetud29.08 2010)
Puue kui eluviis:
Puue pole ei haigus ega õnnetus, puue on eluviis.
Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English). Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad.
(K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
